Ehk nähes, kui innukalt õpib teine midagi sellist, mis talle meeldib, motiveerib sindki tegutsema.
Üks lugu minu tänasest päevast:
Istusin elutoas, õppisin jaapani keele märke ja mugisin õunakrõpse. Kutsu tuli juurde, tahtis hirmsasti ka süüa. Nii jõudsime temaga selleni, et ta saab ka õunakrõpsu, kui õpib ära istumise, lamamise jms. Sellise innustumisega õppisime koos! Mina arendasin välja nipid, kuidas talle selgeks teha, mis ma tahan ja tema ühendas siis oma peakeses ilmselt, mida ta peab tegema, et saada õunatükikesi.
Teist õpetades tulevad mõttesse ka head nipid, kuidas teda innustada ja aidata- kasuta neid ka enda õppeprotsessis.
Üks võimalus on osaleda õpiabi programmis nt 21.koolis, hakata kellegi "suuremaks õeks või vennaks" ehk aidata lastekodulapsi nende elus vms.
Tundub sulle lihtsam pakkuda end appi teisele inimesele kui hakata ise loominguliselt õppima? Mulle tundub igal juhul teisi ikka lihtsam innustada ja aidata kui ennast- kuid miks see nii on? Üks meenutus siia juurde: käisin nädala eest Kultuurikatla aeda koos vahvate meeskonnakaaslastega koristamas:), meilgi tekkis arutelus sarnane küsimus- miks tundub teiste aia koristamine vahvam kui enda oma?
Hetkel ei oska sellele veel vastata, saan tõdemust eksamiteks valmistumisel kui ka muu tegutsemise juures kasutada. Ülehomme teen ühe koosõppimise kultuuriteooria eksamiks.
Aita ikka teist tema õppeprotsessis!
No comments:
Post a Comment