Särtsaki! Mis sul taskus on?

Kuidas juhtida oma elu teadlikult?

Praegu tundub, et taskud on väga suur eeldus selleks;). Kui on taskud, saab sinna pista pisi märkmiku ja pastaka, et kaaristada, millist väärtust tahan oma elus luua ja millised teed on minu jaoks hetkel kõige sobilikumad.

Samuti saab taskusse poetada tänukivikese, et päevas korra see kätte võtta. Ja mida muud ikka sellega muud teha, kui lasta selle abiga mõtteist läbi hetked, mille eest olen tänulik.


Nüüd aga liiguks juba konkreetsemalt vastuse poole: kuidas saaksin mina luua siis oma ellu rohkem inspiratsiooni ja motivatsiooni, et parandada oma elukvaliteeti. Usun, igas päevas on mõni särtsakas hetk, mis muudab elu ja mind ennastki.

Ikka väikesed asjad, mis liikuma panevad: mõnusad joogaminutid, ülesannete kaardistamine, kiire toakoristus või mõnus lugemine. Sellistest väikestest asjadest saavadki suuremad arenguud alguse. Ja mis minu jaoks tundub praegu kõige olulisem: oskus panna neid tähele. Kui need üles märgin, saan ülevaate millised tegevused aitavad mind edasi.


Inspireerivad inimesed on olulised- nendega jagada oma mõtteid, nende tublidusest innustuda või neilt nõuandeid saada. Niisiis sain ma täna oma laengu innustust Katriini blogist: http://katriinieluhollandis.blogspot.com/. Kirjutan kord nädalas, järgmine kord kritseldamise kunstist ja tööst(ingl.kl doodle)

Väikesed sügised imed

Oma juba suure haldja häälega tahaksin teile jutustada ühe parajalt pika loo.
Enne veel ütlen seletuseks, et jutustanud oma lastele Munketali(koht, kus Saksamaal töötasin) lasteaias loo vahtrahaldjatest, ütlesid, et minul nimelt on haldja hääle. Ja miski muu ei oleks siis sel pärastlõunasel ajal mulle rohkem rõõmu valmistanud, kui need samad lapsed märgates lehtede langemise võlu.
Sügis.
Iga sügiskollane päev väärib nüüd tähistamist!


Sügisel on vahtrahaldjatel kõige lõbusam aeg. Mustad silmad välkumas, ootavad nad okstel, et sügistuul lehed puudelt lahti puhuks. Siis hüppab iga vahtrahaldjas kirevaks maalitud lehele ja õhusõit võib alata. Lehel istudes liuglevad haldjad puudelt alla. Nad laperdavad lehtedega läbi õhu nagu tõeliste õhulaevadega.
Kohe, kui lehed on maandunud, ronivad haldjad puu otsa tagasi, otsivad uued lehed ja ootavad järgmist lendu. Nii kordub see ikka ja jälle. Leht lehe järel laperdab alla, haldjas turjal, kuni puu on lehtedest täiesti lage. Päeva lõpuks on haldjad päris väsinud. Pole ka ime, sest ikka uuesti ja uuesti puu otsa ronimine on võtab loomulikult palju energiat. Kui puu on kaotanud kõik oma lehed, poevad haldjad puu sisse ja vajuvad sügavasse unne.
Nüüd algab nende talveuni. Mõnusalt ja soojalt pikutavad nad kobaras koos, peidus sügaval puu sees. Puu kaitseb neid jäise pakase, põhjatuule ja lume eest. Niipea kui kevadpäike puutüvele koputab, ärkavad nad taas. Nad ringutavad ja sirutavad end ning lipsavad siis puust välja ja hakkavad jälle toimetama. Eriti kevadeti vajavad puud palju abi. Okstel peavad võrsuma uued pungad. Hoolitseda tuleb noorte roheliste lehtede eest ja „vahtraninad“ peab täitma seemnetega. Aga haldjapoisid ei unusta kevadeti kunagi ka vahtrasse pisikesi auke puurida. Nende kaudu voolab välja vahtra mahl – parim jook, maida haldjad maailmas üldse teavad. Loomulikult topivad nad augud peale mahlavõtmist alati korralikult kinni. Siis ei kaota puu asjatult oma mahla.
Ka suvel tuleb vahtrahaldjatel vaeva näha. Sageli peab vahtrajuuri sügavamale maa sisse tõmbama, et puu endale vett leiaks. Ööd ja päevad töötavad haldjad oma puu heaks. Kui siis jälle sügis saabub, algab nende lemmikaastaaeg, mida nad on oodanud kogu aasta. Taas võivad nad erksavärvilistel vahtralehtedel oma seiklusrikkaid õhusõite teha. Kui inimesed seda näevad, ütlevad nad: „ Kas sa näed, kui vahtralt langeb lehti! Ja kui ilusad kirjud nad kõik on!“
Täiskasvanud inimesed ei märka kunagi vahtrahaldjaid, kes lehtde peal istuvad. Kas sina oled neid näinud?

kingiks endale või sõbrale

Võta üks ilus õhupall, võid mõelda sellele, mis värvi oleks kogu su elu, kui see oleks vad ühes toonis või lihtsalt üks juhuslik.

Täispuhumisega võiksid natuke oodata ning kirjutada ühe paberi peale minikirjas oma soovid ja unistused, tunded, mida oma ellu ootad ja vajad. Need topi selle ilusa õhupalli sisse.

Ning pane tähele, kui hakkad seda täis puhuma, siis sinu väikesed unistusteseemnekesed seal sees muutuvad suuremaks, nad saavad ehk ka tuule tiibadesse ja hakkavad lendlema nagu lumehelbekesed.

Lilled

Oskus vaadata ühte lillekest nagu see tõepoolest oleks viimane,on imepärane.

Mul tekkis tunne, et tahaksin kas või selle viimase lillekese, olgu ta minu käes äraõitsenud võilill näiteks, ning kõik ta seemned laiali puhuda, õhku, mulda, kividele. Niisama lihtsalt.

Loomine, lood, loodus, looked, loodud, loomata, loom, loomine

Kevad. Kas poleks hea pista oma pisike näppuke mulda, et selle põgusa kokkupuute järel jääks mullapotti ka üks seemneke. Ütlen nüüd otse välja, teen ise otsa ka lahti, võtame siis kas või ühe päevalille seemne, et selle sirgumist vaadata.

Niisiis soovitan kõigil eeskuju võtta kärdlalastest, kes on otsustanud oma linna lilleliseks teha.

Ei pea olema päris "greenthumb", aga kevade tervituseks on küll hea viis roheluse nautimiseks.

LOODUS!

Kaunis kevad

On alanud rünnakud. Kevade pealetung on ilmselge. Kuulatades väljas linnulaulu ei pea kaua ootama, et mõni siristav linnuke pea kohale oksale ilmuks. Aknast välja vaadates võib märgata lindude kolonne naasmas Aafrikast, vähemalt keegi on sel aastal ka päikest nautida saanud. Sellepärast nad siis nii rõõmsalt sädistavad, ilma, et peaksid kaua patareisid laadima, nagu talve läbi elanud inimesed meil siin.



"Sa ise olid kevade" ütleb üks lauluviisike, siis kui märkad kevadet, siis tea, et see oled sina, kelles on õitsema puhkemas õnn väljas äsjatärganud lillede kombel.
"Me tundsime, kuid puude süda lõi" räägib teine lauluke, niisiis mis muud kui välja puid kallistama :D

Õnn...või mitte õnn

/klikka pildil või arva tekst ära/
Huvitav, aga miks ei võiks inimene lihtsalt olla õnnelik. See ei tähendaks lillelapselikku ja naiivset suhtumist, et mul ei ole ühtegi probleemi, aga kes on öelnud, et probleemide pärast peab muret tundma. Kui uskuda tarkade inimeste juttu, siis inimese õnnetunne on sisemine rahulolutunne ning ei saa olla otseselt mõjutatud välistest terguritest.


Kuulasin just Indigolaste laule. Sealt noppis minu kõrv välja lause "õnn pole eesmärk,vaid hoopiski eeldus". Vahva kuidas tavaliselt on nendelugudes räägitud nagu lood, nende lood ongi lood, nii ka selles öeldi See lause poisile vaise häälega, nagu See lause oleks nii iseenesest mõistetav, et seda peakski teadma kogu aeg. Ehk see teadmine on inimestega kaasas, kuid aeg-ajalt ununeb ära.



Igaühel peaks olema oma tõdede raamat. Mul on see vist juba olemas, kuid ei ole talle enne tänast jõudnud seda nime veel leida. Selles vajalikus ülestähenduste reas oleks mul vist esimene just eeltoodud lause. Tõdede raamatut ei saaks välja anda kirjastuses, mis mul hetkeks peast läbi käis, sest iga tõde, mis jõuavad meieni täpselt õigel ajal, kui oleme valmis.



Kindlasti olete märganud, kuidas kogu aeg muretsetakse. kas või keeles väljendudes tarvitatakse seda sõna liialt palju. Ma ju muretsen meile homseks kinopiletid ja ka kookide eest ja pärast. Ka sakslased oma keeles kasutavad "sorgen"- muretsema "ostma" asemel. Eks sakslased ongi selle meie muretsemises süüdi (ajalooliselt juba).

Ikka õnnelikult edasi, eks!