/klikka pildil või arva tekst ära/
Huvitav, aga miks ei võiks inimene lihtsalt olla õnnelik. See ei tähendaks lillelapselikku ja naiivset suhtumist, et mul ei ole ühtegi probleemi, aga kes on öelnud, et probleemide pärast peab muret tundma. Kui uskuda tarkade inimeste juttu, siis inimese õnnetunne on sisemine rahulolutunne ning ei saa olla otseselt mõjutatud välistest terguritest.
Kuulasin just Indigolaste laule. Sealt noppis minu kõrv välja lause "õnn pole eesmärk,vaid hoopiski eeldus". Vahva kuidas tavaliselt on nendelugudes räägitud nagu lood, nende lood ongi lood, nii ka selles öeldi See lause poisile vaise häälega, nagu See lause oleks nii iseenesest mõistetav, et seda peakski teadma kogu aeg. Ehk see teadmine on inimestega kaasas, kuid aeg-ajalt ununeb ära.
Igaühel peaks olema oma tõdede raamat. Mul on see vist juba olemas, kuid ei ole talle enne tänast jõudnud seda nime veel leida. Selles vajalikus ülestähenduste reas oleks mul vist esimene just eeltoodud lause. Tõdede raamatut ei saaks välja anda kirjastuses, mis mul hetkeks peast läbi käis, sest iga tõde, mis jõuavad meieni täpselt õigel ajal, kui oleme valmis.
Kindlasti olete märganud, kuidas kogu aeg muretsetakse. kas või keeles väljendudes tarvitatakse seda sõna liialt palju. Ma ju muretsen meile homseks kinopiletid ja ka kookide eest ja pärast. Ka sakslased oma keeles kasutavad "sorgen"- muretsema "ostma" asemel. Eks sakslased ongi selle meie muretsemises süüdi (ajalooliselt juba).
Ikka õnnelikult edasi, eks!
