Väikesed sügised imed

Oma juba suure haldja häälega tahaksin teile jutustada ühe parajalt pika loo.
Enne veel ütlen seletuseks, et jutustanud oma lastele Munketali(koht, kus Saksamaal töötasin) lasteaias loo vahtrahaldjatest, ütlesid, et minul nimelt on haldja hääle. Ja miski muu ei oleks siis sel pärastlõunasel ajal mulle rohkem rõõmu valmistanud, kui need samad lapsed märgates lehtede langemise võlu.
Sügis.
Iga sügiskollane päev väärib nüüd tähistamist!


Sügisel on vahtrahaldjatel kõige lõbusam aeg. Mustad silmad välkumas, ootavad nad okstel, et sügistuul lehed puudelt lahti puhuks. Siis hüppab iga vahtrahaldjas kirevaks maalitud lehele ja õhusõit võib alata. Lehel istudes liuglevad haldjad puudelt alla. Nad laperdavad lehtedega läbi õhu nagu tõeliste õhulaevadega.
Kohe, kui lehed on maandunud, ronivad haldjad puu otsa tagasi, otsivad uued lehed ja ootavad järgmist lendu. Nii kordub see ikka ja jälle. Leht lehe järel laperdab alla, haldjas turjal, kuni puu on lehtedest täiesti lage. Päeva lõpuks on haldjad päris väsinud. Pole ka ime, sest ikka uuesti ja uuesti puu otsa ronimine on võtab loomulikult palju energiat. Kui puu on kaotanud kõik oma lehed, poevad haldjad puu sisse ja vajuvad sügavasse unne.
Nüüd algab nende talveuni. Mõnusalt ja soojalt pikutavad nad kobaras koos, peidus sügaval puu sees. Puu kaitseb neid jäise pakase, põhjatuule ja lume eest. Niipea kui kevadpäike puutüvele koputab, ärkavad nad taas. Nad ringutavad ja sirutavad end ning lipsavad siis puust välja ja hakkavad jälle toimetama. Eriti kevadeti vajavad puud palju abi. Okstel peavad võrsuma uued pungad. Hoolitseda tuleb noorte roheliste lehtede eest ja „vahtraninad“ peab täitma seemnetega. Aga haldjapoisid ei unusta kevadeti kunagi ka vahtrasse pisikesi auke puurida. Nende kaudu voolab välja vahtra mahl – parim jook, maida haldjad maailmas üldse teavad. Loomulikult topivad nad augud peale mahlavõtmist alati korralikult kinni. Siis ei kaota puu asjatult oma mahla.
Ka suvel tuleb vahtrahaldjatel vaeva näha. Sageli peab vahtrajuuri sügavamale maa sisse tõmbama, et puu endale vett leiaks. Ööd ja päevad töötavad haldjad oma puu heaks. Kui siis jälle sügis saabub, algab nende lemmikaastaaeg, mida nad on oodanud kogu aasta. Taas võivad nad erksavärvilistel vahtralehtedel oma seiklusrikkaid õhusõite teha. Kui inimesed seda näevad, ütlevad nad: „ Kas sa näed, kui vahtralt langeb lehti! Ja kui ilusad kirjud nad kõik on!“
Täiskasvanud inimesed ei märka kunagi vahtrahaldjaid, kes lehtde peal istuvad. Kas sina oled neid näinud?

kingiks endale või sõbrale

Võta üks ilus õhupall, võid mõelda sellele, mis värvi oleks kogu su elu, kui see oleks vad ühes toonis või lihtsalt üks juhuslik.

Täispuhumisega võiksid natuke oodata ning kirjutada ühe paberi peale minikirjas oma soovid ja unistused, tunded, mida oma ellu ootad ja vajad. Need topi selle ilusa õhupalli sisse.

Ning pane tähele, kui hakkad seda täis puhuma, siis sinu väikesed unistusteseemnekesed seal sees muutuvad suuremaks, nad saavad ehk ka tuule tiibadesse ja hakkavad lendlema nagu lumehelbekesed.

Lilled

Oskus vaadata ühte lillekest nagu see tõepoolest oleks viimane,on imepärane.

Mul tekkis tunne, et tahaksin kas või selle viimase lillekese, olgu ta minu käes äraõitsenud võilill näiteks, ning kõik ta seemned laiali puhuda, õhku, mulda, kividele. Niisama lihtsalt.

Loomine, lood, loodus, looked, loodud, loomata, loom, loomine

Kevad. Kas poleks hea pista oma pisike näppuke mulda, et selle põgusa kokkupuute järel jääks mullapotti ka üks seemneke. Ütlen nüüd otse välja, teen ise otsa ka lahti, võtame siis kas või ühe päevalille seemne, et selle sirgumist vaadata.

Niisiis soovitan kõigil eeskuju võtta kärdlalastest, kes on otsustanud oma linna lilleliseks teha.

Ei pea olema päris "greenthumb", aga kevade tervituseks on küll hea viis roheluse nautimiseks.

LOODUS!

Kaunis kevad

On alanud rünnakud. Kevade pealetung on ilmselge. Kuulatades väljas linnulaulu ei pea kaua ootama, et mõni siristav linnuke pea kohale oksale ilmuks. Aknast välja vaadates võib märgata lindude kolonne naasmas Aafrikast, vähemalt keegi on sel aastal ka päikest nautida saanud. Sellepärast nad siis nii rõõmsalt sädistavad, ilma, et peaksid kaua patareisid laadima, nagu talve läbi elanud inimesed meil siin.



"Sa ise olid kevade" ütleb üks lauluviisike, siis kui märkad kevadet, siis tea, et see oled sina, kelles on õitsema puhkemas õnn väljas äsjatärganud lillede kombel.
"Me tundsime, kuid puude süda lõi" räägib teine lauluke, niisiis mis muud kui välja puid kallistama :D

Õnn...või mitte õnn

/klikka pildil või arva tekst ära/
Huvitav, aga miks ei võiks inimene lihtsalt olla õnnelik. See ei tähendaks lillelapselikku ja naiivset suhtumist, et mul ei ole ühtegi probleemi, aga kes on öelnud, et probleemide pärast peab muret tundma. Kui uskuda tarkade inimeste juttu, siis inimese õnnetunne on sisemine rahulolutunne ning ei saa olla otseselt mõjutatud välistest terguritest.


Kuulasin just Indigolaste laule. Sealt noppis minu kõrv välja lause "õnn pole eesmärk,vaid hoopiski eeldus". Vahva kuidas tavaliselt on nendelugudes räägitud nagu lood, nende lood ongi lood, nii ka selles öeldi See lause poisile vaise häälega, nagu See lause oleks nii iseenesest mõistetav, et seda peakski teadma kogu aeg. Ehk see teadmine on inimestega kaasas, kuid aeg-ajalt ununeb ära.



Igaühel peaks olema oma tõdede raamat. Mul on see vist juba olemas, kuid ei ole talle enne tänast jõudnud seda nime veel leida. Selles vajalikus ülestähenduste reas oleks mul vist esimene just eeltoodud lause. Tõdede raamatut ei saaks välja anda kirjastuses, mis mul hetkeks peast läbi käis, sest iga tõde, mis jõuavad meieni täpselt õigel ajal, kui oleme valmis.



Kindlasti olete märganud, kuidas kogu aeg muretsetakse. kas või keeles väljendudes tarvitatakse seda sõna liialt palju. Ma ju muretsen meile homseks kinopiletid ja ka kookide eest ja pärast. Ka sakslased oma keeles kasutavad "sorgen"- muretsema "ostma" asemel. Eks sakslased ongi selle meie muretsemises süüdi (ajalooliselt juba).

Ikka õnnelikult edasi, eks!

Kui vahel on tunne, ...

et midagi negatiivset on kuhjumas, paisumas su sees, siis lähene sellele lihtsalt...Tee midagi, et tunneksid kõige vähetähtsa tõelist vähetähtsust ning tähtsa vajalikkust ja olulisust. Näiteks mine loodusesse(nt juga või koske vaatama, mere äärde vms) ja naudi selle võimsa ilu vabastavad toimet. Võid ka proovida teha midagi mõnusat ja väikest ning vaheldust pakkuvat. Võid minna sõbraga linnapeale õhupalle jagama, sest teistele on ikka tore vahvaid asju teha.






Kui ikka see krutstükk on natuke suurem. Aga siis samas võib võtta ühe kena ja värvilise õhupalli... Olgu see su tusatuju või lõpmata kauakestnud talve rusuvuse sõmboliks ning... lähene sellele kenasti nõelaga ja lase ta õhku!
Siinkohal tahes-tahtmata tuleb meelde ka üks loosung "Lase end õhku, õhus on armastust!"

Kolm linnukest

Erakordne aeg. Võid minna päeval välja, päikesekiired või lumehelbed paitavad su põski ja sa kuuled...(autosummutite hääli poleks sel puhul õige vastus siiski...kui see ka tõele vastaks) LINDUDE laulu.
Maagiline, tõepoolest.


Kolm linnukest vihjasid, et peagi tuleb kevad. Heh, välja vaadates ei tundu küll.Praegu on veel 3 päeva aega!

Vägev energiaid suunav ilu

Joogem vett, inimesed.
Vesi võiks olla vist lahenduseks enamikele probleemidele...
Alustades arengumaade probleemidest, kuid tulles lähemale Eestile, lähedamalt puudutavatele küsimustele, siis teeb vesi ka 1:0 paljudele haigustele, tusatujule jne.
Ma ei teaks ühtegi asja veega seoses, mis mind õnnelikumaks ei teeks...
- mere ääres jalutamine
- sukeldumine soolasesse merevette
- võluvee joomine
- üks mõnus turgutav klaas kraanivett

Nii võib olla vesi lahenduseks nii kurbusele, ebaõnnele, kuid tegelikule ka salenemise saladuseks (sest kui rakudes on rohkem vett, toimub ainevahetus kiiremini.)

*
Eile kõndides Nõmme tänavatel nägin kahte last, kes limpsisid jääpurikaid ja järgmisel hetkel asetasid need endile mikrofonidena nägude ette ja hakkasid laulma...

Vaata elu- ja sa näed !

Kuigi mõnikord võib tunduda, et suurim nuhtlus on see, kuid oled sunnitud valima, siis tegelikult peaksime valikuvõimaluse üle ilmselt olema õnnelikud.
Kui inimene suudab ületada kahetsuse purded, muudavad valikud elu väga huvitavaks. nagu minu Tai Chi õpetaja ütleb, et "igrat nado", annavad just valikud võimaluse elus nö mängida erinevate võimalustega.
Ja lõppude lõpuks on inimese jaoks kõik võimalus. Kui valid valesti saad uuesti tegemise võimaluse. Sel juhul on lihtsalt probleem võimalus.

_
Muidugi võimalustega olen hakanud tähele panema seda, kuidas märkan võimalusi äärmiselt vähe. Sel juhul tulevadki mängu ennustused, horoskoobid ja soovitused. Inimene hakkab siis nägema ju ühte tüüpi võimalusi seega nende abil avatakse tavaliselt oma silmad neile. Kuid tegelikult ei tarvitseks lasta ennustuse järgi oma ellu lasta võimalustel tulla, vaid näha neid ise- märgata...

Üks suu pool ja siis teine suu pool...

Üks lihtsamaid tegevusi, milleks on naeratus.Liiguta lihtsalt tuhandeid näolihaseid: pingutad ühte suu poolt ja teist ja valmis ta ongi.
Ja kujutle vaid, kuidas inimesed näevad vaeva ja tõmblevad, hüppavad ja keksivad, võimlevad ja tormavad selleks, et ära teenida naeratus või teise näole manada naeratus või ise kergendus-naeratusega särada.
Rääkimata sellest, kuidas inimesed tõepoolest pingutavad mossis nägudega tööpostidel, ühe kergendushetke nimel, et siis edas rassida. Aga näited on ju kaugemalt ja lähemalt: USA komöödiafilmide tööstus, Naeratus Näole projekt,lehekülg naerata.eu, artistid, armastajad, söögikunst jne.

Aga mina tõsiselt usun, et naeratuse abiga saavad toimuma imed. Ja ehk üks võimsamaid relvi. Siinkohal võite ette kujutada väikest last, kes nuiab oma vanematelt kommi.

Tõepoolest NAERATAGEM!
Üks ja teine suupool ja valmis ta ongi!


Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna,
siis tea, et möödub see, taas saad sa rõõmu tunda.
Kui silmis pisarad, kõik pühi ära nad,
su kaunid silmad on ju naeratuseks loodud.

Omad liistud, head liistud

Maakeral on nii palju huvitavaid liike. Igal ühel on omad nipid, igal liigil oma eripärad, mis aitavad tal elus püsida. Kiivitaja suudab lindudest õhus lennelda tundide kaupa, jääkarul on teatavasti segatoidulisele iseloomulikult kihvad, mis aitab tal püüda endale toitu. Bioloogiaõpetajad suudavad seda näidete loetelu jätkata õhtuni. Inimesed, kes aga suudavad teha valikuid ja oma aega planeerida, eelistaksid sellele vist mitte liiga palju aega kulutada. Kõik just teevad seda, mida nemad kõige paremini oskavad. Seega peaksid inimesedki ehk hoiduma liigsest logelemisest ja laisklemisest. See tuleb kaslastel palju paremini välja, inimesed, mõtlevad ja analüüsivad olendid, võiksidki sellele keskenduda.

Usun, et see mõttekäiku on muidugi sama mõttetu välja rääkida kui oma koerale teada anda, et selle asemel, et sooja ahju ees lesida, võiks ta nagu temale iseloomulik ikka urgudest loomi otsida...

Elu on lihtne...

Elu on lihtne. Inimesed ehk kipuvad seda tegema keeruliseks. Ja tihtipeale võib ka keeruline olla huvitav ja mõnus, ei saa eitada. Seejuures siiski teadmine, et elu võib olla väga lihtne, kui sa lased sel juhtuda, on sageli lohutav ja suureks abimeheks. Nii saab olla lihtsuse tõdemus nagu batuut, millele saab sujuvalt kukkuda ja pidama jääda ilma, et oma pead ära põrutaks.

Selle tõestusi on palju. Kas või hetk, kui teadvustad, mis on elus oluline. Võid vaadata elu suhtelisust näiteks siit: http://www.worldometers.info/

Üks armas sõber saatis mulle video, mis näitab, et kannatlikkusest piisab imede nägemiseks. Samas ka seda, kui lihtne on elukäik ja kui mõnusalt muutlik.
http://www.youtube.com/watch?v=NRRC94DvXwo

Kui vaatad, näed. Kuidas tahad, nii võid ka elu näha.
Elu on ilus! Eks!

Valgus

Täna on talv. Ehk veel homme võime ka ilma selle mõiste kohaseks pidada. Aga tähtis, et see täna nii on.
Valge, valge see sisendab lootusi ja on mõttetööd ärgitav. Kas poleks mitte hea ammutada sellest energiat ja mõtelda enda jaoks selgeks, teha ära töö, jõuda kuskile. Suvel ehk vähestena aitavad mõtteid niiviisi koondada vaid valge A4 laual, kuid nüüd on väljade viisi valget Eestimaad katmas.

Päike loojub praegu...

Päikeseloojangud on praegu ilusad- parajalt punased ja malbed.
Need päikeseloojangud on sinu jaoks just nii ilusad! Sest kui sina just neid märkad ja naudid neid, siis on need sinu jaoks.

Sümbioos

Luua sümbioose teistega, see on puhas rõõm ja kasulik nii ühele kui teisele. Kõik juhtub siis kui vaja ja kui mõlemal selleks soovi on. Teadmine, et elus juhtub kõik, kui ühel või teisel osapoolele selleks on tahtmine ja siiras huvi, teeb elu lihtsaks. Ei mingeid pealesunnitud tundeid. Mille järgi sinul tunne on... Helistada vanaemale? Sõbrale nimega Liis või hoopis Raili? ja vahetada mõne sõna juttu. Sümbioosid. Ja nii see minema peab.

Üks liigutus-üks leek

Miks mitte teha see üks liigutus sellel väävliühendiga kaetud paberil ja tõmmata üks tugev kärts ja vaadata pauk, kuidas süttib leek, mis on nii jõudu andev, hinge valgustav kui ka südamesoove julgustav. Vaadata sellesse leeki ja tunda endas paremaks inimeseks saamise keemilisi ja vaimseid protsesse.

tilk ookeanist

William Blake´i mõtteread:
”Näha liivateras maailma
Ja metsalilles taevast,
Hoida peopesal lõpmatust
Ja ühes tunnis igavikku...”

Ja tuleks kasutada ära sekund nii, et sekund hiljem ei peaks mõtlema, mis ma küll tegin sekundi eest või mida kõike ma ei teinud...

kraps!

Nüüd on õige aeg! Tõuse püsti ja tee paar puusaringi, kaks kätekõverdust ja lõpetuseks veel üks kummardus endale.
Terves kehas terve vaim!

Ja veel imelisem oleks see, kui teekisid seda iga päev näiteks ühe aasta jooksul. Kui inimene suudab sellist järjepidevust üles näidata sellises lihtsas asjas, on see väärt kümneid kummardusi teiste ja tema enda poolt!
Teeni ära enda igapidine austus ja siis tuleb see ka teiste poolt :)

Ohoo, muinasjutumaa!

Muinasjutumaast kuudakse lapsepõlves tihti- seal uitavad võlurid, päkapikud ja kaunitarid ja maa on lummavalt kaunis. Võiksid sellele mõelda ju mõnel päeval ka nüüd.
Kuid nüüd pööra pea paremale või vasakule (või kuhu iganes suunas, kus asub aken) ja vaata imelist talvist võlumaad. Ka siin võib kohata samu huvitavaid ja häid tegelasi, kuid ei ole nii selgelt ära tuntavad.

*
Tunduks vahel, et talv võimaldab inimesel näha maailma ilu kuidagi paremini. Kui vaatan aknast välja ei pea püüdma ja vaeva nägema, et maailma näha lillelisena- need lilled on pakane juba aknale maalinud. Soojust otsivad inimesed ei mõtle kaks kord enne kui saaksid kuskile mõnusasti pugeda, et avastada oma sisemist soojust ja ilu.

Mis on sõbrapäev?

Kui ühe inimese sünnipäev on Tema päev, siis sõbrapäev on minu sõbra päev ehk siis iga ühe aga samas ka paljude inimeste päev. Hetkel, kui postitasin ühele sõbrale "Head sõbrapäeva", siis see on nagu soovida "Head Sinu päeva", aga lihtsalt teistele ka saab seda sama soovida. Nii erinebki see sünnipäevast...

Üldiselt võiks igal päeval olla keegi, kellele soovida "Head päeva sulle, oo, mu sõber! Kallis oled!"

Vahel on mul elus selliseid perioode, kus olen lugude inimene. Näen elu kui lõputut lugude ahelat ja mõtlen pea iga päev sellele, kuidas igast inimesest võiks kirjutada raamatu... Praegu tunnen, et olen järelduste inimene- püüan lahti mõtestada endale elu ja ennast. Niisiis on ka see üks mõtetest sõbrapäevast kui mõistest.

Kuskil peab olema õnn...

Mõtisklus
Inimesed tunnevad sageli igatsust õnne järele, arvates, et see on midagi kättesaamatut ja kauget. Õnn ei ole sinilind, mida tuleks otsida võõrastelt maadelt. See on nagu vaikus, mida peab oskama ära tunda ja hinnata. Vaikus on inimesele loomulik tunne nagu viibimine kodumaal looduse keskel, hingekaaslaste läheduse tundmine ning nende mõistmise võlu.

Ma leidsin ühe mõnusa loo blogist "ilus elu"
the smile.

once upon a time there lived a smile. bright and shining she was. wherever the smile looked, appeared beauty. beauty seemed to be everywhere. soft and transparent clouds were very elegant when they transformed their shape, the wind was soft and gentle while whispering the singing words of a universe, the snow crystals melted on the nose tickling and making her laugh. the whole nature played the most wonderful rhythms along. and the smile laughed from the joy and happiness. so much she liked the universe of a smile. soon she discovered that plants and trees were the most gentle kind of beings. when it was raining, the trees bowed to cover her head, and when there was aridity, the leaves helped her to feel the words of the wind, they gave her food and caresses. the sun and stars were her friends, she smiled and they smiled back. that’s how the smile lived.

soon the smile discovered that there were other beings on the planet she lived. there were every kind of types of beings. some of them where visual, some of them transparent and some did not appear in any kind of a form. but they were all different. there was nothing that reminded the smile. after a while the smile started to feel quite lonely. since she didn’t meet any other smiles she realized there were no other smiles in a world. the smile was the only one. she felt sad and smiled less and less. at last she started to walk around the world and look for another her kind. she walked upon the hills and walked in the deepest of forests, took a journey in the desert and went to the jungle. there was no one smiling where she looked. finally she reached the river. she took a bow and mirrored herself. it made her smile. she saw the river and the river smiled back. it was beautiful. she laughed, so joyful it was. but then she remembered that there were no other smiles in the world and started to cry.


it seemed that the smile was melting away into the river flow. but the flow went ahead. the flow never stops, it keeps flowing as far as it goes and as long as it takes. the smile still remembered the warm and soft feeling of the beauty of the universe and she smiled every time she thought of it. slowly slowly she started to feel dizzy in the water and fell into the deepest dream until she was almost gone drop by drop in the river that ran further and further.


time passed by and she was still flowing ahead. the river was gentle and carried her along. after a while in the deepest sleep she saw again the days full of laughter and sunshine and she smiled in her dream. at that very moment the river arrived to the ocean. some dolphins and whales around recognized the smile in her dreaming smile and they smiled back, but the smile was sleeping and couldn’t see it


ocean waves brought the small drops of the smile far as they reached. soon the drops of the smile were everywhere in the water and the whole water was smiling. suddenly through the transparent water the smile saw something very familiar, something that felt exactly as back then when she looked in the river. she thought she was still in her dream and remembered the feeling when she was still the small smiling smile and remembered soft whispers of the wind, laughing dance of the raindrops and tickling snow crystals on the nose. the ocean wave that carried her landed on the beach full of corals and white sand. suddenly she woke up. there was another smile looking at her. and she understood that the stars did smile always back, but it was never the reflex of hers as she thought, it was always another smile. two smiles looked at each other, smiled and started to laugh. and the stars laughed with them.