Väikesed sügised imed

Oma juba suure haldja häälega tahaksin teile jutustada ühe parajalt pika loo.
Enne veel ütlen seletuseks, et jutustanud oma lastele Munketali(koht, kus Saksamaal töötasin) lasteaias loo vahtrahaldjatest, ütlesid, et minul nimelt on haldja hääle. Ja miski muu ei oleks siis sel pärastlõunasel ajal mulle rohkem rõõmu valmistanud, kui need samad lapsed märgates lehtede langemise võlu.
Sügis.
Iga sügiskollane päev väärib nüüd tähistamist!


Sügisel on vahtrahaldjatel kõige lõbusam aeg. Mustad silmad välkumas, ootavad nad okstel, et sügistuul lehed puudelt lahti puhuks. Siis hüppab iga vahtrahaldjas kirevaks maalitud lehele ja õhusõit võib alata. Lehel istudes liuglevad haldjad puudelt alla. Nad laperdavad lehtedega läbi õhu nagu tõeliste õhulaevadega.
Kohe, kui lehed on maandunud, ronivad haldjad puu otsa tagasi, otsivad uued lehed ja ootavad järgmist lendu. Nii kordub see ikka ja jälle. Leht lehe järel laperdab alla, haldjas turjal, kuni puu on lehtedest täiesti lage. Päeva lõpuks on haldjad päris väsinud. Pole ka ime, sest ikka uuesti ja uuesti puu otsa ronimine on võtab loomulikult palju energiat. Kui puu on kaotanud kõik oma lehed, poevad haldjad puu sisse ja vajuvad sügavasse unne.
Nüüd algab nende talveuni. Mõnusalt ja soojalt pikutavad nad kobaras koos, peidus sügaval puu sees. Puu kaitseb neid jäise pakase, põhjatuule ja lume eest. Niipea kui kevadpäike puutüvele koputab, ärkavad nad taas. Nad ringutavad ja sirutavad end ning lipsavad siis puust välja ja hakkavad jälle toimetama. Eriti kevadeti vajavad puud palju abi. Okstel peavad võrsuma uued pungad. Hoolitseda tuleb noorte roheliste lehtede eest ja „vahtraninad“ peab täitma seemnetega. Aga haldjapoisid ei unusta kevadeti kunagi ka vahtrasse pisikesi auke puurida. Nende kaudu voolab välja vahtra mahl – parim jook, maida haldjad maailmas üldse teavad. Loomulikult topivad nad augud peale mahlavõtmist alati korralikult kinni. Siis ei kaota puu asjatult oma mahla.
Ka suvel tuleb vahtrahaldjatel vaeva näha. Sageli peab vahtrajuuri sügavamale maa sisse tõmbama, et puu endale vett leiaks. Ööd ja päevad töötavad haldjad oma puu heaks. Kui siis jälle sügis saabub, algab nende lemmikaastaaeg, mida nad on oodanud kogu aasta. Taas võivad nad erksavärvilistel vahtralehtedel oma seiklusrikkaid õhusõite teha. Kui inimesed seda näevad, ütlevad nad: „ Kas sa näed, kui vahtralt langeb lehti! Ja kui ilusad kirjud nad kõik on!“
Täiskasvanud inimesed ei märka kunagi vahtrahaldjaid, kes lehtde peal istuvad. Kas sina oled neid näinud?